Atoopiline dermatiit teeb muret

Atoopiline dermatiit on krooniline nahapõletik, mida iseloomustab punetav ja ketendav lööve. Kõige sagedamini esineb seda imikutel ja väikelastel. Iseloomulik on naha sügelemine, mis võib tugevasti häirida lapse und. Kratsides saab aga õrn ihu kergesti vigastada ja nii võivad nahale lisaks tekkida ka mädased põletikukolded.

Laiaulatuslik atoopiline dermatiit on lapsevanematele tihti tõeliseks peavaluks, kuna haiguse põhjus pole tänaseni lõplikult selge ja ravi keskendub pigem regulaarsele sümptomite leevendamisele. Ägedamate juhtude puhul kasutatakse selleks tavaliselt hormoonsalve, mis võivad aga häirida pisikese kasvava organismi hormonaalsüsteemi ja halvemal juhul tuua kaasa tüsistusi.

Õnneks leidub ka looduslikke vahendeid, millega on võimalik atoopiline dermatiit kontrolli alla saada ja mida tasub kindlasti proovida. Need on kehale ohutud, kuid samas tõhusad.

Atopica raviõli on välja töötatud eelkõige atoopilist nahka silmas pidades, kombineerides endas parimaid mahepõllumajandusest pärinevaid taime- ja eeterlikke õlisid.

Seda toodet täiendab suurepäraselt külmpressitud ja beebi nahale sobiv jojobaõli või seesamiõli.

Allpool üks Ulla-Maija Grace’i blogis avaldatud positiivne kasutajakogemus juhtumist, kus jonnakas atoopiline dermatiit õnnestus ohjesse saada just nende toodete abil.

Sõnapaar atoopiline nahk on paljudele tuttav, kuid mis peitub selle taga?

Atoopiline nahk on kuiv ja vajab pidevat hoolitusust selleks, et ei tekiks sügelevat löövet. Atoopilise naha põhjuseks on kaasasündinud kalduvus reageerida erakordselt tundlikult erinevatele ärrititele. Naha struktuur erineb tavapärasest. Pindmised naharakud ei hoia niiskust kinni, tänu millele on nahk välisärritite suhtes kaitsetum. Erinev on ka naha rasvastruktuur. Väikesel lapsel on lööbest tabandunud sageli põsed ja kogu keha, kasvades aga koondub lööve tihti liigeste sisepindadele.

Oma kolme atoopilise lapse ravimise käigus oli mul kogunenud juba omajagu praktilist kogemust. Allergoloogidelt olin naha hooldamiseks saanud häid nõuandeid ja neid ka järginud. Apteegi kreemiriiulil pakutavaga olin tuttav ja kõik ka läbi proovinud, samuti oli lööbekohtadele tehtud mitmeid kortisoonikuure. Seega ei läinud kaua, kui märkasin, et ka minu neljanda lapse nahk on samasugune nagu vanematel õdedel.

Lööbed ilmusid tal kõigepealt põskedele ja levisid siis tasapisi kogu kehale. Käed ja eriti just peopesad olid kõige hullemad. Kaheaastaseks saavale lapsele meeldib ju kõike katsuda ning alati ei ole mängimised ja keskkond tema seisukohast vaadatuna just kõige puhtamad: liiv liivakastis, muld lillepotis ja ka lilled, mida vanema õe eeskujul emale üllatuseks rebitakse.

Apteegitoodetega hooldati nahka kolm korda päevas. Suvel väljas mängides olid käed kaitstud väikeste sokikestega, mille kanna ja varbaossa olid lõigatud augud pöidla ning sõrmede jaoks. Ka öösiti olid kätel kaitsmed ning küüned hoiti lühikestena, et takistada kratsimist, kuna sügelemine oli piinarikas. Duššitamise aeg naha pesemiseks oli viidud miinimaalseks, et nahk ei saaks kannatada ega kuivaks liialt. Kõigest hoolimata ei saanud ma löövet kontrolli alla.

Toit, mida lapsele valmistati, oli väga lihtne põhitoit, et vältida tugevaid ja tavapäraseid allergiat tekitavaid koostisosi. Ka pesuvahendid, mida riiete hooldamiseks kasutati, olid hoolikalt valitud, samamoodi riided – nahasõbralikud, heledates looduslikes toonides ja puuvillased. Tundus, et kõik vahendid on otsakorral, sest vaatamata kogu minu varasemale kogemusele, ei õnnestunud mul saada lapse nahka korda. Öösiti juhtus, et ta ärkas nuttes ja tahtis naha sügelemise tõttu minna dušši alla ning hommikuti oli nahk vaatamata käekaitsmetele marraskile kratsitud.